Kui senine elu kao mälust...

 

Kujuta ette, et ühel hommikul sa ärkad ja kogu su senine elu on su mälust kadunud.

Sa tahaksid mäletada, aga ei mäleta.
Kadunud on nii ilusad, kui valusad mälestused.
Sa ei mõista, kus sa oled. See peaks olema su kodu. Aga ei ole.
Sa vaatad enda ümber, igal pool on tühjus.
Sa ei suuda sellega leppida.
Üritad meelde tuletada ja mälestusi tagasi oma mällu saada.
Aga nad ei tule. Neid pole.

Mida sa siis teeksid?

Peale pikka üritamist mäletada hakkad looma uut elu.
Mõtled, kes sa võiksid olla.
Millised inimesed võiksid su kaaslased olla.
Kas sa võiksid olla tundlik või tundetu inimene.
Millised võiksid olla sinu väärtused.
Kui kvaliteetset elu sa sooviksid endale luua.
Millest sa unistaksid.
Kuhu sa sooviksid jõuda kümne aasta pärast.
Kas sa tahaksid elada siin või hoopis mujal.
Ühel hetkel, luues uut elu sa märkad, et sa ei tahagi tagasi vana.
Mäletada tahaks ikka, teada.
Kuid uue elu loomine on millegi uue ja ilusa loomine.

Mul on hea uudis.

Sa ei pea ärkama mälukaotusega hommikul.

Sa võid seda kõike teha juba TÄNA. KOHE. PRAEGU.
Miks  sa seda ei tee?

Mõistus vs. Süda

Kui sul oleks valida, kas mõistus või süda siis kumma sa valiksid?
Ühe peab valima ja valiku peab tegema.
Kas valida mõistus.
Mis räägib alati midagi, peab sinuga lõputut dialoogi.
Vahel valetab, sa ei tea.
Sest sa ju ei tea, kas tõtt räägib süda või mõistus.
Või sa valid südame.
Sest sulle on lapsest peale räägitud, et kuula oma südant.
Aga, kui süda ja mõistus räägib täiesti erinevat keelt.
Sa tead, et südame järgi valides on valus, piinavalt valus.
Aga mõistuse järgi valides võid õnne leida, aga see on risk.
Kuid suurim risk on mitte riskida.
Kas me peaks oma elus otsuseid tehes kuulama südant, mõistust või kõhutunnet.

Leppimine võõraste puudustega

Kui kaks võõrast inimest lähevad poodi siis teevad nad täiesti erinevad valikud.
Üks valib riisi.
Teine valib nõudepesuvahendi.
Nii on ka meie elus iga päev.
Me peame toime tulema nii erinevate inimestega.
Üks on armastav.
Teine külm ja kalk.
Kolmandal on ükskõik.
Meie oskus on toime tulla.
Selles maailmas.
Kus igaüks on erinev.
Kus meil kõigil on erinevad soovid.
Tahtmised.
Vajadused.
Kuidas aksepteerida kõigi vajadusi.
Soove.
Olla leplik.
Olla vait, kui tahaks öelda.
Kõndida minema ja lüüa uks kinni.
Aga ei saa.
Reaalsus ei luba.
Kes on reaalsus või mis.
Illusioon?
Kas reaalsus on lihtsalt üks reeglite kogum, mille keegi on teinud.
Ja me usume, et see on reaalsus.
Aga äkki pole.
Äkki on valed reeglid.
Äkki reaalsust polegi.
Võibolla me saame ise reaalsuse endale luua.
Milline oleks sinu reaalsus?
Kas sinu reaalsuses oleksid mänguinimesed või pärisinimesed?
Kui palju su elus on pärisinimesi?

Laps

Me olime kunagi lapsed.
Süütud hinged, kes tulid siia ilma teadmata, mis meid ees ootab.
Ainus, kellest tegelikult sõltusime oli ema.
Meil polnud ego, ootusi, pettumusi. Meie ainus vajadus oli ema, toit ja armastus.
Me saime suureks ja meisse tekkis ego, ootused ja pettumused.
Me hakkasime soovima, teadmata, mida soovida.
Me uskusime, et tulevikus on printsessid ja printsid. Ja võibolla mõned tegelased veel.
Siis me hakkasime mõistma, et muinasjutud, mis ema meile voodi kõrval rääkis ei vasta tõele.
Alati ei ole õnnelikke lõppe.
Alati ei ole me printsessid.
Ja alati ei ole valgeid hobuseid.
Me peame ise suureks saama ja endale tuleviku looma.
Aeg on ise vastutada.
Ainus, mis koolist kaasa saime oli teooria. Praktikat ei õpetanud keegi.
Keegi ei õpetanud, millised on võrrandid õnnelikuks eluks.
Õnnelikuks armastuseks.
Kuidas me leiame puuduva X-i ning kuidas arvutada välja Y.
Keegi ei õpetanud füüsika kõrvale meile, milline on füüsika ellu jäämiseks.
Me olime visatud elumerre, kus meil tuli ise õppida.
Millised on meie valikud.
Soovid.
Kas me teeme tavapärased valikud või teistest erinevad.
Kellest saavad meie sõbrad.
Kellest saab meie abikaasa.
Millal meie lapsed sünnivad.
Milline on meie kodu.
Kas saada tuletõrjujaks või õpetajaks.
Meie sees oli nii palju küsimusi.
Ja vastuseid ei leidnud.
Elu õpetas.
Tegi meist inimese.
Ühel päeval kõigi küsimuste ja valikute seas märkasime.
Ehmatasime ja märkasime.
Me ei ole enam lapsed.
Me ei saa ulpida elumeres ilma ego ja soovideta.
Me ei oska olla enam loovad.
Kuhu kadus laps.
Kuhu kadus süütu ingel, kellena me maailma saabusime.
Kus ta on.
Miks me pole enam loovad.
Ei naera.
Ei mängi.
Ei naudi.
Ei ole lihtsalt.
Kuhu kadusid lapsed.

Minevik on minevik

Minevik on minevik.
Kui sa täna ikka veel oled minevikus siis ei saa sul kunagi olema tuleviku.
Pole oleviku ega tuleviku, sa istud kinni ikka seal samas.
Analüüsid, mis läks valesti ja miks.
Kes oli süüdi.
Kuidas oleks saanud teisiti.
Mis oleks, kui kõik oleks teisiti läinud.
Kuidas oleks.
Kas kõik oleks hästi või sama halvasti.
Kas sina oled süüdi.
Või on tema.
Kes on süüdi, kas keegi üldse on süüdi.
Meenutan mälestusi.
Meenutad plaane, kus oleksite praeguses hetkes koos.
Kuidas kõik oleks.
Kas oleks soe.
Külm.
Või vahepealne.
Kauaks sa kavatsed veel meenutama jääda.
Kaua sa kavatsed neid mälestusi meelde tuletada.
Kaua veel.
Kui kaua sa takistad endal edasi minemast.
Leidmast uuesti.
Kui kaua veel.
Millal minevik kaob ja kas üldse kaob.
Kuidas teha lõpparve minevikuga ja mälestustega.
Unustada.
Enam mitte mäletada.
Meelde tuletada.
Lihtsalt olla olevikus.
Minna tuleviku.
Ja olla õnnelik.

Naise tugevus

Üks naine ei saa olla tugev.
Ta ei saa kanda kogu raskust.
Ta ei saa lõpuni olla iseseisev ja kõigega toime tulla.
Öeldakse, et iga inimene peab ise endaga hakkama saama.
Võibolla peabki.
Aga naine ei saa olla mees.
Ta ei saa lüüa kõiki maailma naelu seina.
Ta ei saa olla külm nagu kivi.
Ta ei saa mitte armastada.
Kui naine ei saa olla naine.
Siis ta jääb haigeks.
Tema hing hakkab valutama.
Ta loodab.
Pettub.
Tahab olla veel tugevam ja tublim.
Tulemuseks on ta mees.
Mees, kes lööb käega ja teeb ise ära selle asemel, et abi paluda.
Alati teeb nii.
Seesmiselt nutab.
Tahab olla naine.
Mis takistab.
Kuidas olla naine.
Õrn naine.
Harmooniline naine.
Naine nagu voogav merekohin.
Voogav nagu pilvede liikumine taevas.
Sama õrnad, kui pilvede tupsukesed taevas.
Kas armastus on vaid illusioon?

Päris inimesed

Meie ümber on päevast-päeva tuhandeid ja tuhandeid inimesi.
Kui me väljume uksest oleme paisatud sellesse maailma, kus meil on võimalus, millist rolli mängida.
Kõik ümbritsevad inimesed on meie näitemängus näitlejad.
Täna ma küsin.
Kes on päris inimesed.
Tööl on inimesed, kes kiidavad meid.
Võõras tänaval võib teha sulle komplimendi.
Sa võid kohtuda võõrastega ning sõbruneda.
Kuid kes on päris inimesed.
Kes on need, kes on valmis tulema sinuga maailmalõppu, ainuüksi sellepärast, et sa palud.
Kes on see, kellele helistada siis, kui tahad kellegi kuuldes nutta.
Kellega jagad sa oma rõõmu.
Kes on see, kes teeb sulle pai, kui terve maailm keeraks sulle selja.
Sa võid olla tööl hinnatud ning tunnustatud, kuid kes on see, kes keedab sulle kodus teed.
Kes on päris inimesed.
Kas neid on ainult üks või mitu.
Kas sul üldse on need inimesed või see inimene.
Milline on maailm, kui seda inimest ei ole.
Osalt põnev, teisalt kurb.
Õhtuti väsinuna küsid kelle või mille jaoks.
Kui tihti sa üldse küsid kelle või mille jaoks.
Kas sind valdab see tunne, et tahaks jagada.
Tahaks jagada selle ühe või mitmega.
Tahaks kellegiga koos õitseda puhke.
Et keegi sütitaks sees tule ning leegitseks koos sinuga.
Kas tahaksid kedagi, kes on Sinu inimene.
Muidugi tahad, kõik tahaksid.
Aga.
Aga kui teda pole.
Kust teda leida.
Kas on mõtet otsida.
Võibolla ta tuleb ise, kuid millal.
Kaua on vaja oodata ning kuidas sinnamaani hakkama saada.
Ilma Sinu inimeseta.
Üksi.
Üksi maailmas, kus käib päevast-päeva maskeraadiball.
Kes on see, kes on sinuga tõeline ja kus ta on.
Kus.
Millal.
Kaua veel.
Kes on Sinu inimene.
See, kes ei keera kunagi selga.
Kuidas on elada üksi.
Hinges üksi.
Ilma Sinu inimeseta.