Olen kolinud!

Kallid sõbrad!

Mul on hea meel kutsuda Teid uuele lehele.
Olen kolinud lehele: http://sinusoidile.wordpress.com

Kohtumiseni juba seal!

Päevad, mis ei ole loodud minule

Täna on olnud nii raske päev, et tahtmine on vajuda voodisse ning tõusta siis, kui kõik see möödas on. Ma olen kuskil pool aastat veetnud oma elu ainult positiivses vibratsioonis ning särades. Viimasel ajal on mu ellu tulnud asju, mis on elu sinusoidis viinud mind aina alla poole. Veel enam laskun ma täna.
Pühapäevad on minu pühapäevad, see tähendab päevad, mis on pühad. Just sellel päeval leian ma rahu, vedelen voodis ja olen endaga. Täna, peale pikka ja rasket nädalat on seljataga üks vastikumaid päevi.

Hommikul oli peale eilset väljas käimist kõike muud, kui pohmakas. Oli elust pohmakas. Mõtlesin enda sees, kas olen õigeid inimesi usaldanud, kas olen äkki liiga palju rääkinud. Kas ma oleksin pidanud teisiti käituma. Nägin ühes inimeses sellist poolt, mida polnud kunagi näinud. Küsisin endalt, kas kõik siiani on olnud võlts. Ma ei lase enam kunagi enda peale karjuda, mitte kellegil ja mitte mingil põhjusel. Mingil hetkel küsid, kes inimesed üldse on?

Õhtupoolikul tõin oma ellu kõrgeima aususe. Olin elanud tükk aega mingis mullis ja sisendanud, tähendab tahtnud uskuda, et suudan käituda, tunda ja mõelda nii nagu oleks ratsionaalne. Olin mingid asjad oma elus paika pannud mõistuses ning mitte kuulanud südant ( see on suurim viga ). Järsku vaatasin inimesele silma ja olin ausam, kui iialgi varem. Ütlesin, et ma ei tea, mis edasi saab, sul ei ole mind õigust süüdistada ega etteheiteid teha- ma olen lihtsalt aus ja nii ongi. Ütlesin kõik välja südamest ning tegin südame puhtaks. Ütlesin, et ma ei saa hoida oma elus sõprust, mis hävitab mu. Ma ei saa teeselda, et ma ei taha hoida ja hoolida. Ma ei saa teha külmaks oma südame ja mitte midagi tunda. Ma ei saa olla lähedane ja samas luua uut elu. Ma ei saa seda enam teha. Ma kordasin end viiendat korda. Ma kartsin, et aasta pärast taban end täpselt samas kohas, samu lauseid ütlemast. Ehk seekord on viimane kord? Ehk seekord ma õppisin ära õppetunni sellest- olla aus enese vastu, mõelda vaid endale. Ma ei saa harjuda ja siis kaotada. Ma ei saa enam lasta enda südamel nutta. Ma väärin olla naine. Naine suure algustähega. Kirega, soojusega, hellusega. Esimest korda elus tundsin aususe väärtust. Ei ole oluline, kui valus on tõde. Tõde on ainus, mis saab meid tuua lähemale iseendale ja elule endale. Vaid ausus ja tõde saab teha meist puhta inimese. Ausus loob elus selguse ja lahustab segaduse.

Mõni aeg hiljem sain teada, et vanaisa on surnud. Ma ei jõudnud ühtegi tunnet tunda ega sõna öelda kuni ma lahinal nutsin. Enne seda teadet oli mul südames olnud tugevad valud, ma justkui tunnetasin seda ette. Ma olin täiesti jõuetu ja mu pilk oli tühi. Ma ei osanud midagi tunda ega mõelda. Küsisin vaid, milleks seda vaja on? Tean, et on vaja minna, et saaks uuesti tulla. Mõned lähevad, et teised tuleksid. Uksed sulguvad, et need uued avaneksid. Tean mõistuses kõike nii hästi, kuid tunded jõuavad kõigest ja kõigist ette. Asi pole niivõrd selles, kui lähedased me olime või ei olnud. Ainuüksi teadmine, et keegi lahkub. Lahkub siit elust. Lahkub su perekonnast. Teda ei ole enam.

Kui tihti te küsite endalt küsimusi? Kui tihti te olete kellegi vastu ausad? Kui tihti te julgete armastada, isegi, kui teine ei armasta? Kui tihti te julgete olla valusalt ausad?

Kui tihti te küsite endalt, mis on minu roll siin elus? Milline on minu ülesanne?
Mida räägib minu süda ning keha? Kas ma peaksin oma mõistust kuulama?

Vahel on lihtsalt tunne, et tahaks kõike uuesti alustada. Minevik on vajalik, et saaks tulla tulevik ning selle vahepeal on vajalik viibida olevikus. Aga, kui tundub, et mõned asjad on elus nii valesti tehtud? Tead ju küll, et kõik pidi nii minema, iga asi on millegi jaoks hea, kuid hinges ikka kriibib. Ikka kriibib teades, et kui oleks kunagi teisiti otsustanud oleks kõik hoopis teisiti.

Kuulen järjest uudiseid oma eelnevatest kallimatest, kes saavad isaks või leiavad oma kaasa. Sel hetkel ütleb mõistus alati, et nüüd on küll vaja olla õnnelik ja rahul. Süda aga süüdistab. Süüdistab, miks oli vaja hea eksemplar käest lasta. Miks oli vaja teha teine valik.

Hinges on tühjus. Ja on valu. Ma tean, et kõik on võimalik. Kuidas?

Tõmbun endasse vaadates linna

-motivatsioonikriis kuubis-

Vahel lihtsalt käib klõps ära ja enam ei taha, ei suuda ja ei oska. Miks või kust see tunne tuleb? Vastust otsin isegi. Elu on sinusoid, selles pole kahtlustki. Küsimus on vaid selles, kaua kestab tõus ning mõõn, millises vahekorras need on?

Olen viimasel ajal lugenud palju tuntud inimestest, kes kirjeldavad, et enne seda kõrget tõusu olid ikka päris põhjas. Krigistasid hambaid ja mõtlesid, et nüüd enam küll ei suuda. Samuti räägib palju edulugusid sellest, kuidas eelnes majanduslik krahh ning kõik varises kokku. Selle pinnalt tõuseb õhku küsimus, et kas me peamegi siis enne lamama mudas, et tõusta pinnale? Kas me peame jõudma nii põhja, et enam ei jõua ning siis juhtub järsku pööre ja kõik läheb paremuse poole? Ometigi alati see nii on- kui mõtleme, et nüüd on kõik ja jaks on otsas juhtub midagi, mis annab meile jõu, et pinnale ujuda.

Kõige raskem seal mudas lamades on leida põhjust, miks järsku jalad nõrgaks muutusid ning sinna üldse vajusid. Miks sa nüüd lamad seal ning kuidas pinnale tõusta? Muidugi sellel hetkel puuduvad vastused, trotsid igat hommikut, mil jälle see nõme päev algab ning õhtul uinud kiirelt, sest ainult magades puudub sul võime reaalsust tõeliselt tunnetada või sellele mõeld. Ainult magades ei saa sa mõelda sellele, kui palju arveid on maksmata, mitu uut ümbrikut hommikul postkastis lisaks on ning kuidas nautida seda elu. Nii siis magadki. Magad nii palju, et imelik hakkab juba, kaob aeg, kaob maailm, kaob ruum. Korraks tekib isegi hirm, et magad terve elu maha. Oled nagu karu talveunes, kelle jaoks see talv võikski kestma jääda. Puudub tähtsus teistel inimestel- nad kas on või ei ole, pole vahet. Pole tähtsust ajal või päeval, lihtsalt kulged hommikust õhtusse kuidagi omas taktis ära. Omas taktis puudub koht inimestel, kes muidu päevast- päeva su elus olid. Puudub vana rütm.

Kohati on see isegi kergendav- sa ei hooli enamikest asjadest ja lihtsalt oled. Vegeteerid mingil moel. Võibolla on see inimeseks olemise kunst- nautida kõiki tõuse ja mõõne. Naerda elu ja enda üle, kui tõeliselt sitasti läheb ning naerda veel rohkem, kui hästi läheb. Leppida sellega, et elus asjad nii käivad ja kulgevadki. Leppida, et see ongi elu. Kas sa lepid? Või trotsid?

Kas inimesed muutuvad, kui sina jälle andestad?

Kas inimesed saavad muutuda? Kui tihti sa usud, et inimesed saavad õppida oma vigadest ja käituda teisiti? Kui tihti sa usud?
Mis siis, kui inimesed ei muutu, nad ei suuda või nad ei tahagi? Mis siis, kui inimesed teevad sulle samamoodi haiget? Kui sa oled samamoodi hea, aga tema on samamoodi sitt?

Kui sa oled inimene ja oskad andestada, oskad seda suurimat kunsti ja jälle tallutakse kogu su headuse peal? Mis siis, kui sina tead, mis on austus, aga teine teab vaid, mis on hinge peal tallamine? Mis siis, kui tunne on sitt?

Mis siis, kui sa andestad, usud ja tahad loota, aga ikka põrud? Kas sa tõused ka seekord? Kas sa andestad ka nüüd? Kas sa usud ikka veel, et inimene saab muutuda? Kas sa tõused jälle? Kas sa lapid kokku oma headuse ja alustad otsast? Kas sa oled selleks jälle võimeline? Kaua see võtab?

Usalda elu

Hinga sisse ja välja. Unusta hetkeks kõik, mis su elus sulle ei meeldi. Unusta kõik, mis su elus puudu on. Lase end vabaks kõigist muredest ja puudustest. Lihtsalt hinga.

Ja nüüd usalda elu. Anna kogu oma elu kellegi teise kanda. Hakka uskuma, kuidas elu ise loob sulle parimad võimalused ja olukorrad. Elu ise toob sulle kõik parema jalge ette. Usalda elu. Usalda. Usalda rasketes olukordades elu, mis toob sulle parimad lahendused. Üksinduses usalda elu, mis toob sinu kõrvale parimad inimesed. Vaesuses usalda elu, mis toob sulle rikkuse. Anna kõik oma mured elu kanda. Märka, kuidas elu ise hakkab tegutsema. Lase vabaks, lase minna. 

Kui on nii raske. Nii tühi. Nii kõle. Nii mõtetu. Nii, et ajab hambaid krigistama. Siis see on hetk. See on üks raske hetk, üks periood, mis möödub. Millal? Hea küsimus. Aga möödub. Ühel hetkel sa jälle õitsed. Põled. Ühel hetkel oled sa koos. Oled kaks. Ühel hetkel on rikkus. On õnn. On tuli. On elu. On jälle elu. See möödub. Millal? Ei tea.

....muinasjutt, mis ema õhtuti meile luges

Lapsena oleme nii õrnad ja nõtked. Lendame kergelt ja mänguliselt nagu värvilised liblikad. Suureks saades tulevad müürid. Meie ümber hakkab tekkima nii palju seinu. Alles suureks saades mõistame viga, kui meile õpetati lapsena, et ainult nõrgad nutavad või imelikud naeravad koguaeg. Hakkame oma tundeid varjama. Kui meil on valus kardame nutta. Kui istume depressiooniga kodus valetame, et oleme gripiga haiguslehel. Kui tunneme tõeliselt õnne kardame, et seda väljendades juhtub kohe midagi halba.

Lapsena usume, et me hakkame suureks saades päriselt armastama. Usume, et leiame printsi või printsessi ja sünnitame veel ilusamad lapsed. Usume unistustesse ja usume uskumustesse. Me usume. Suureks saades taipame, et see kõik oli ilus lõik muinasjutust, mida ema voodi kõrval ette luges õhtuti. Mõistame, et tegelikult me ei teagi, mis või kes on armastus. Ühel hetkel taipame, et polegi kunagi armastanud. Me ei tea, mis on armastus. Vahel küsime, kes on need inimesed meie elus.

Suureks saades oleme unustanud need unistused, mis olid lapsena. Kes soovis saada tuletõrjujaks, kes õpetajaks. Nüüd aga teeme liinitööd ning mõtleme, kuhu kadusid meie unistused. Miks me ei julge enam unistada ja neid ellu viia? Mida me kardame? Keda? Mis juhtub, kui astume välja mugavustsoonist ja teeme midagi teistmoodi? Kui ühel päeval muudame oma elu rohkem, kui mõni teine seda teeks tekib uudne tunne. Kehas hakkavad rakud uuesti elama ja kehas hakkab jälle veri liikuma. Meis on jälle kirg, põnevus, ootus, lootus ja usk. Me tahame minna õhtul magama, et ärgata uuesti uuel imelisel päeval. Me ärkame, et elada, avastada, minna, õppida, kogeda, kukkuda ja tõusta, armastada.

Hakkame otsima, mis või kes on armastus. Kus see peidus on ja kuidas see käib. Kuidas armastada end tingimusteta, mitte kunagi end hukka mõistmata. Mitte kunagi endale liiga tegemata. End austada, igas valikus ja otsuses. Mõelda enda heaolule. Olla parim versioon endast, iga päev. Otsime, kuidas teisi armastada. Kuidas leppida kellegi plusside ja miinustega. Kuidas armastada ausalt ja avatult. Avada kellegile oma südameuks ning see keegi sisse lasta. Kuidas armastada?

Ühel hetkel kõik muutus või muutub. Meil ei ole enam aega mängida. Me ei saa enam lapse kombel kulgeda hommikust õhtusse. Meil ei ole aega. Kuhu meil nii kiire on? Miks meil nii kiire on? Kust ja kuidas saada juurde aega? Aega, et märgata. Aega, et olla. Aega, et armastada. Aega, et hoolida.

Väljas on nii karge õhk. Teeb pea selgeks. Võibolla teeb, võibolla ei tee.

Miks me ei suuda armastada?

Väljas on keerutav tuul ning talvelik külmus on jälle maad võtnud. Millised emotsioonid minu sees on, ma ei tea. Hommikul jalutades mõtisklesin selle üle, kas ja millises osas oskan ma tunda. Oskan tunda inimlike tundeid nagu kaastunne, kurbus, igatsus, hellus. Kas oskan tunda? Veel kuid tagasi mäletan, kuidas tundsin. Olin kaugel kodust ning lugesin päevast-päeva, mis maailmas toimus. Lugesin seda hommikuti kohvi kõrvale ja tundsin südames tõelist muret. Oskasin ka vaimustuda täiesti tühiste asjade üle nagu ilusad ehitised või tänaval kõndivad inimesed. Nüüd on hinges tühjus- mis põhjuseks on, otsin isegi.

Küll aga  olen tükk aega mõtisklenud ühiskonna üle. Mis siis õieti lahti on. Me sõdime, me tülitseme, me vihkame, me tulistame. Mis meiega juhtunud on ja kuhu me niimodi edasi liigume? Kas me kasvatame ühiskonna, kus tundeid elatakse välja tulistades ning sõdu peetakse, kui igapäevaseid ja rutiinseid toimetusi?
Miks me ei suuda ligimest armastada?

See on minu jaoks kummaline ja selgusetu võrrand lahendita. Ma silmitsesin ühel päeval tänaval inimesi, igat inimest eraldi. Ma jõudsin mõistmiseni, et aga neid ja meid kõiki ühendab ju see sama- me tahame olla armastatud ja armastada. Miks me siis ei suuda üksteist armastada? Ma olen sisimas kindel, et meis kõigis on miski, mis ruttaks appi igale abi otsivale inimesele tänaval. Ometigi jääb üks väike samm tegemata- abi ja armastuse pakkumine. Meie sees on miski, mis takistab meid. Mis see on ja miks see meis elab?

Ego.
Need kolm maagilist tähte, mis kokku moodustavad mõiste, millele nagu ka armastusele ühest seletust tegelikult polegi. Ego kas on või ei ole, vahepealset võimalust ei ole. Ometigi on just ego üks asi, mis mängib rolli selles, et me ei suuda ligimest armastada.
Varem või hiljem, kui oleme kedagi armastanud tingimusteta või jaganud lihtsalt oma hoolt kipume küsima: ``Aga mida tema minu heaks teeb, mida mina saan?`` Just sellel hetkel kerkib pinnale ego. See kummaline mehikene õlal, keda võib nimetada egoks küsib ikka ja alati meie käest, kas meie ka midagi saame, kui anname. Äkki me ei jää isegi mitte nulli vaid hoopis miinusesse?

Hirm.
Hirm. Kui ma selle peale mõtlen siis jookseb sellest sõnast alati minu jaoks kaks joont- hea ja halb hirm. Hirm on see erakordne tunne, mis võib haarata kogu meie elu enda kätesse ning teha sellega imesid, seda siis negatiivses mõttes. Miks me ei suuda armastada? Üheks põhjuseks on hirm. Meil on hirm, et äkki me tundume tobe. Äkki tundub tobe, kui me aitame tänaval olevat inimest.
Ühel päeval olin ma kassajärjekorras. Minu ees oli väike poiss, kes oli koti sisse ladunud palju kummikomme. Tal oli peotäis sente. Kassas selgus, et tal jääb naeruväärne viis senti puudu, et see kommipakk ära osta. Viis senti! Seisin seal tardunult ja vaatasin, mida kassapidaja siis teeb. Poiss küsis härdalt veel, kas ma siis viin osa tagasi? Ja kassapidaja ütles, et jah. Möödus murdosa sekund ja minus vallandus täielik häirekell ja kohati ka enesesüüdistus: ``Miks ma ei andnud seda viite senti? Ma oleksin sama hästi võinud kogu selle kommikoti kinni maksta! Miks ma alles nüüd selle peale mõtlen? Issand kas ma polegi inimene? Äkki ma olen jube inimene?`` Kõndisin veel poest välja kandes oma peas neid enesesüüdistusi. Teisalt olin ma õnnelik, et ma suutsin nii mõelda ja tunda- vähemalt olen ma ikka veel inimene.

Meis kõigis peaks tärkama selline häirekell ühiskonna ees. Aeg on pöörata pilk endalt ühiskonnale. See ei tähenda seda, et me peaksime lõpetama töö iseendaga, sest usun, et see on töö terveks eluks, kuid pilk on vaja suunata ühiskonnale tervikuna. Meil on vaja märgata, mis toimub maailmas- kuidas meie ühiskond muutub ja mida me saaksime teha, et pidurdada negatiivseid muutusi. Mida me saaksime inimesena teha oma igapäevases elus, et midagi muuta.

Me oleme üksikuna väikesed, kuid tehes väikeseid tegusid inimeselt inimesele on see lõpmatu ahel, mis saab muuta maailma. Kui sa jagad armastust oma ligimesele vallandab see armastuseahela terves maailmas. See inimene armastab edasi ning nii liigub armastus inimeselt-inimesele. Miks see nii oluline on? Sest ainult armastu saab päästa meie inimkonda, mis liigub suunas, mille üle meil endal puudub jõud ja võim. Meil on vaja aidata neid abituid inimesi, kes väljendavad oma emotsioone ja tundeid läbi relvade. Meil on vaja lõpetada sõjad ja muuta maailm paremaks paigaks. See on meie kõigi ülessanne- sinu, minu ja meie.

Me saame seda teha, me saame muuta maailma! Milline on sinu heategu igas päevas, et muuta maailma?

Miks ja millal mu latt nii lakke läks ja panused tõusid?

Alustame algusest.
Kunagi janunesin hoolivuse, hoidmise ja armastuse järgi nagu hüljatud kassipoeg. Seda, kas ma tegelikult ka nii hüljatud olin ma ei usu. Osalt mängis rolli minu iseloom ja selle eripärad, teisalt võibolla ka kodune olukord. Minu kinnisidee oli armastus-suhe. Ma valisin inimesi valimatult enda kõrvale. Oli suhteid, mis kestsid nädalaid, mõni kuu ja üks pikemalt. Mis peamine, minu jaoks polnud oluline inimene ise, peamine, et keegi oleks. Sama hästi oleksin võinud ka kurjategijaga suhtes olla, naiivselt oleksin silmad kinni armastanud ja hoolinud. Kui märkasin asju, mis mind teises häirisid või ei läinud kokku minu prioriteetidega siis pigistasin lihtsalt silma kinni. Vähemalt olid käed ümber ja seega olin ka kellegile kallis ( võibolla ).

Harrastasin sellist eluviisi kaua, kuni ühel hetkel hakkas oksemaitse suhu tulema. Seda sõna kõige otsesemas mõttes. Lasin enda südame murda, lappida, võtta, jätta. Lasin oma eneseuhkuse olematuks muuta ning kasutada end kui lihtsalt keha ilma hingeta.
Võibolla peab iga inimene ikka nii kaua midagi taluma kuni tuleb täiesti reaalne blokeering peale? Nagu väike laps, kes peab nii kaua rõõmsalt jooksma kuni lõpuks ikka kukub ja põlve ära lööb ning seejärel tunnikese nutab. Kõik me õpime läbi kogemuste- kes karmimate ja kes leebemate.

Millal ja kuidas minu latt muutus ma ei tea. Tänaseks on see täielikult muutunud. See panuste tõusmine on ühtlasi toonud kaasa ka selle, et ma ei tunne erilist vajadust enam läheduse järgi. Veel eile enda peas arutlesin endaga, et äkki mul on hoopis midagi viga- noh endasse sulgumine või südame blokeerimine. Minu suhtes oli kaaslane see pool nagu mina nüüd. Ta lihtsalt ei vajanud lähedust ja ei osanud ka ise sellega midagi peale hakata. Sel hetkel olin ma öösiti uinudes nii vihane, et oleksin tahtnud nutma hakata- mis mõttes ta ei võta mind kaissu, kas ma pole piisavalt hea või ilus jne. Ketras järjekordne enesehala enne uinumist. Nüüd ma tean, mis tunne see on. Võid inimest armastada kaugelt ja austada, aga ei vaja midagi sügavamat. Aga hetkel ma ei armasta üldse. Armastan oma lähedasi ja armastan omal moel tervet maailma, kuid lähedalt ja kirglikult ei armasta. Olen otsustanud astuda täieliku nn. nunnaperioodi ja teen enda peal justkui katse- kaua ja kaugele?

Samas olen hakanud mõtlema, et võibolla on mu panused liiga kõrgeks läinud? Asi ei ole selles, et ma oleksin muutunud üleöö modelliks või omaksin hiilgavaid uusi iseloomujooni- ei. Aga ma olen teada saanud, kes ma tõeliselt olen ja see on toonud mind kõrgeima eneseaustuse ning armastuseni. Tänu sellele ei lepi ma vähemaga, kui väärt olen. Näiteks kui noormees esimest kohtumist tahab korraldada enda juures veiniga või mind külastada siis esmalt ma ütlen viisakalt ära, kui ma näen, et midagi loovamat ei pakutagi ning endiselt on mõttes vaid külaskäik siis ma blokeerin täielikult. Blokeerin külma südamega ( ma tõesti ei tea, kuidas minu puhul see võimalik on ). MA EI LEPI KESKPÄRASUSEGA. KUI NOORMEES EI PINGUTA KOHE SIIS EI HAKKA TA SEDA KA HILJEM TEGEMA. Usud?
Ei ma ei oota, et mulle saabuks akna alla valgel hobusel prints. Ma vajan tegelikult väga lihtsalt omadusi. Ma tahan mehele alt ülesse vaadata ja seejuures tunda end nii naisena, kui tunda saab. Ma tahan imetleda oma mehe tarkust, intelligentsust ja eesmärke. Ma tahan meest, kes laseks olla naine ja oskaks seejuures olla mees. Pole ju nii raske ja võimatu?

Mina ja mu nunna periood.

Aeg peatub, peatun ajaga koos

Kas olete vahel tundnud, et teie elu nagu peatuks? Olgu selleks siis mis tahes põhjus- tervis, töö või mõni muu. Järsku tunnete, et olete nagu must-valges filmis, kus kõik liigub megaa aeglaselt. Ja siis on teil lihtsalt võimalus- kas liigute sama aeglasest kaasa või hakkate jalgu trampima ja tahate tempot juurde saada.
Ma olen istunud kolm päeva ajas, kus aeg ei liigu. Esimesel päeval trampisin korralikult jalgu. Mõtlesin, miks mina, tahan trenni ja raha ei kuku ka kuskilt kaela neil päevil ju. Kolm päeva, lühike aeg kuid ma tahaks, et see jääkski kestma. Tunnen nagu reisi eelnevatel päevadel, kus kohe hakkan kohvreid pakkima, et ära sõita. Ja mõttes sõidangi, koguaeg sõidan.

Täna hakkasin mõtlema, kuidas saaks sõita nii, et raha poleks. Noh osaleks mõnes lollakas programmis, katses või mõnes muus jamas. Ma võiksin vabalt katsetad, kuidas on elada kuskil mägedes ilma igapäevaste asjadeta ja leppida vaid vähesega. Ma võiks kõike proovida, ainult, et saaks minna ja rännata.

Mida ma olen teinud kolm päeva, mis tundub nii lühike aeg, kuid tegelikult on pikk? Söönud Oreo küpsiseid voodis, joonud piima peale ja lugenud raamatuid. Maganud 12 tundi iga öö. Hommikuti joonud kaks tundi külmaks läinud kohvi. Õhtul vaadanud lolli saateid ja kütnud ahju. Küpsetanud ja söönud pirukaid. Viiruki üledoosi saanud ja veel palju lollusi teinud. Ah, kui hea on ikka elada. Kui hea on elada, kui sul on need idiootsed hetked, kus krunn peas, näol kohvipuru mask tantsinud hea muusika saatel. Elu on ikka täiega elamistväärt. Täiega.

Kahjuks on vaja jälle naasta reaalsesse maailma, millega on mul sügavaid raskusi. Mulle meeldib viibida pidevalt kuskil ära, mitte siin. Neid muid maailmaid on lihtsalt nii palju. Nii ilusaid. Nii kummalisi. Nii imelike. Imelikus on hea. Meeldib mulle.