Mõnikord on nii külm

Kui hetkeks peatuda, lesida diivanil, kõrval auramas tee. Kapil põleb küünal, kõrval viiruk ja õrnalt helisev muusika. Aknataga on õõtsuvad puud ning vihmakrabin. Tekib tunne, et jälle tahaks pugeda maailma turvalisse embusse. Kuskile, kus oleks nii soe, et kunagi ei hakkaks külm. Kui siis mõelda elule, tekib mõte, et see on ikka paganama kummaline koht.

Inimesed tulevad ja lähevad. Osad neist jäävad ning osad jalutavad läbi justkui kiirvisiidil viibides. Igalühel neil on oma roll täita- oma missioon ning eesmärk.

Meil on muidugi raske mõista, et neil kõigil on eesmärk. Me kas nutame või naerame, kui inimesed meie elust kaovad. Me mõtleme ja otsime põhjuseid nagu otsime terve elu seda piiritut õnne. Kas üldse on vaja otsida neid põhjuseid. Mõelda, kes jättis kelle unarusse. Kes kõndis esimesena minema. Võib-olla tuleb võtta seda, kui fakti- tuli, oli, läks ja ju siis pidi nii minema.

Kui tihti sina kellegi elust välja kõnnid ning  kas sa jõudsid oma missiooni täita? Milline oli sinu missioon?

Mõnikord on nii külm.

Tühjusega sõbraks

Ma sain sõbraks tühjusega.

Ma hakkasin uskuma, et ta ei ole mu vaenlane.

Ei tekita minus üksindust, hirmu, paanikat, ärevust. Ta on mu sõber ning ta on millekski hea.

Ta loob minusse rahu ja selguse.
Ma mõistsin, et ma olin tundnud hirmu tühjuse eest.
Ma täitsin pidevalt elu millegigi, et mitte tunda hirmu.
Ärevust ja paanikat.
See oli vale hirm.
Ma austan ja pühitsen tühjust oma elus.
Ma valitsen oma elu ning valin, kelle oma hingeavarustesse lasen ja kelle ei.

See on nii hea tunne.

Olla sõber tühjuse ja üksindusega.

Olla nii suur sõber iseendaga, et kunagi pole hirmu üksi olla.
Mitte kunagi enam.

Iseseisvus ja tühjus,jälle

 

Mõni aeg tagasi kirjutasin ma sarja sellest, kuidas oma elu muuta ning milliseid tundeid me seda tehes kogeme. Üllatav, kuid nende etappide vahel on nii kerge kõikuda. See piir on nii õrn, et su elu muutuks hetkega endiseks- jälle sa laseksid endale halvasti öelda, endaga halvasti käituda, ise käituda ennast alandavalt, teha asju armastuseta, unustada end armastada. Kui me lakkame mõtlemast sellele, kui oluline on meelerahu endaga ning endasse hästi suhtumine võime muuta hetkega oma elu millekski, mida ei saa nimetada eluks.

Ma suutsin väga lühikese ajaga jõuda tagasi esimesse etappi. Mu elu täitsid jälle inimesed, kes ei väärinud tegelikult ainsatki hetke minu elust. Ma tegin asju, mida ma ei armastanud. Ja ühel päeval käis tugev klikk. Ma tundsin, et ma olen nii kuramuse palju lasknud ennast alandada. Ma olin nii väsinud sellest, kui pealiskaudsed inimesed on. Ma ei talunud enam seda, et inimene ei käitu vastavalt oma sõnadele. Ma kukkusin iseseisvuse etappi. Ma tühjendasin jälle oma elu nagu teeks kodus kevadist suurpuhastust. Ma mõistsin jälle, et ma ei vajanud ju üldse seda kõike oma ellu- neid inimesi, olukordi, valikuid, harjumusi. Ma olin saanud oma harjumuste ohvriks. Ma lasin käituda endaga halvasti hirmust olla üksi. Mind hirmutas mõte, et keegi ei vajagi mind otseselt. Ma ei mõistnud, et ma pean ise ennast vajama. Ma mõtlesin, kuidas ma saan nüüd olla õnnelik üksinda. Iga inimese ellu ja maailma kuuluvad ju inimesed. Kas üksi hakkab hirmus. Mis toimus minu peas? Seal oli nii palju küsimusi.

Miks inimesed nii käituvad?

Kas ma peaksin midagi õppima teiste käitumisest?

Kas ma peaksin lihtsalt tegema delete?

Miks ma pean elama selles maskiballi maailmas, kus inimestel on tuhandeid erinevaid maske riiulil?

Kuidas tuua oma ellu inimesed, kes viitsivad vaadata kaane alla?

Samas oli minus suur ootus ja põnevus. Kui ma saan valmis kevadise suurpuhastusega siis on kõik ju uus. Mind ootab miski põnev ja ootamatu. Ma saan valida jälle oma ellu kõik uuesti- inimesed, olukorrad, harjumused, töö, unistused. Ma saan luua täiesti uue elu endale. See on ju põnev ja ärevust tekitav.

Seega oli minus olemas must ja valge pool. Kuid elus ongi alati kaks poolt. Võib-olla on normaalne see kõikumine. Võib-olla ühel päeval me enam ei kõigu ja jääme pidama. Võib-olla ühel päeval jääb meie süda rahule.

Ma ootan seda päeva.

Kui enam ei ole ootust, lootust, pettumusi, kukkumisi, pealiskaudsust, hoolimatust.

On rahu ja armastus. Armastus. Ainult armastus.

 

Ma pole ammu tundnud armastust. Sellist südant soojendavat tunnet. Et keegi teeb hingele pai ja hakkab soe.