esmaspäev, 9. detsember 2013

Mis see elu siis ikka on...

Ma leidsin endast eelmisel nädalalõpul ülesse kaotatud inimese ja mul on selle üle nii-nii hea meel. Tavaline reede õhtu, lamad surmväsinuna voodis ja kujutad ette, et hoiad seda pulti kuni silm on kinni ja käes on laupäev- jälle üks maha magatud nädalalõpp. Lülitad välja telefoni plaaniga hoida seda väljas uue nädalani. Miski sunnib sind mõne aja möödudes siiski telefoni sisse lülitama ning siis helistab sulle keegi, kes teab, et teil on antud hetkel sama tunne sees. Järgmisel hetkel oled juba kesklinna südames kõrgel tornis ning räägid südame puhtaks sellest, kuidas sul tegelikult läheb. Tunned, et aina kergemaks ja kergemaks muutub. Möödub märkamatu hetk ning oled juba peol, kus tunned, et lõpuks ometi sa elad tõelist elu. Saabub hommik ja jõuad pessa tuttu. Ärkad ja järgmine hetk istud juba uuesti laua taga ning naerad nagu ei kunagi varem. Tunned, et lõualuud on valusad, see on vist eilsest- ka eile sai naerdud. Möödub järgmine hetk ning tunned, et naerdud on juba tunde ja tunded ning täiesti lollakate asjade üle, mille üle sa kunagi ei naeraks. Mõistad üha enam ja enam, et elus on ka muud, kui töö. Peas tiirleb pidevalt kohustusterida, kuid ühel hetkel saad aru, et maailm ei jää seisma ning tegelikult on esmaspäeval kõik samamoodi hästi. Jälle leiad, et oled peol ja elu tiirleb vaid lõbu ümber. Pühapäeva hommik, jõuad jälle koju ning üle pika aja ärkad naudinguga kaisus. Mõistad, et elus on enamat, kui töö.

Mis meie elu siis on. Kas meie elu on karjäär ja kaugele jõudmine või naermine ning nauding? Öeldakse, et kõik peab elus tasakaalus olema, võibolla see ongi õige vastus. Kui reede õhtul lasta vöö lõdvaks siis esmaspäeva naasta on palju parem. Lausa imeline. Vanaks saades vaevalt keegi küsib mitu tundi sa elus tööd tegid, pigem saad naerda nende rumalate hetkede üle, kus olid tõeliselt õnnelik.


Ma armastan üha enam ja enam inimesi. Imeline, meie ümber on nii palju toredaid inimesi ja huvitavaid pakkumisi ning kõik, lihtsalt kõik on meie kätes.
Mul ei olegi midagi rohkem öelda, kui elu on lihtsalt imeline, tuleb lihtsalt seda märgata.

My babylove ja ootus, ootus, nii suur ootus

Õhtune maal hetketunnetest

Oled sa täna kedagi kallistanud? Aga naernud? Või aitäh öelnud kellegile?



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar