Sina võid olla valmis, aga maailm mitte

Kas tunnete vahel, et te olete justkui millekski või kellekski nii valmis, kui olla saab, kuid seda miskit ei tule? Tihti kuulen, kuidas inimesed ütlevad, et nad soovivad oma ellu nii väga armastust, kuid seda lihtsalt ei tule. Muidugi ei tule, sest meie võime valmis olla, kuid maailm mitte.

Kõndisin täna õhtul koju oma vennapere juurest. Olin olnud paar tundi osa suurest perest ning just sellisest südantsoojendavast õhtust nagu ma sooviks ka oma ellu. Jalutasin koju ning küsisin endalt, miks ja mida ma tunnen. Minus oli mingi üksindus. Teadsin, et lähen tühja koju ning arvatavasti küsib vaid kass, kuidas mu päev läks. Siis hakkasin otsima neid olukordi, kus olin veel niimodi tundnud ning üllatusin, et selliseid hetki on palju olnud.

Ma olen alati oma elus janunenud justkui Itaalia pere järgi- pidevalt ühised koosviibimised ning läbi ja lõhki perekondlik tunne. Selliseid hetki on mu elus vähe olnud. Kui ma mõistsin, et mu elus on tihti selliseid tundeid olnud hakkasin peas analüüsima, mis või kes seda tekitab. Muidugi meil kõigil on vajadus kuuluda kuskile, olgu selleks siis sõprusringkond või perekond. See on inimlik tunne ning igaüks tunneb meist seda teatud eluetapil. Kuid selle kõige kõrval tuleb hoida ka püha kohal üks teadmine- me ei saa pakkuda kellegile midagi, mida teine ei soovi. Samamoodi ei saa me oma ellu midagi või kedagi võtta arvates, et meil on seda vaja.

Kui me mõistame seda kahte teadmist ning laseme need tunded oma sisse tekib uskumatu vabanemine. Ma eksin, alguses tuleb ikka see tobe kurbus, kuid see kaob ning asendub vabadusega.

Ma elasin aastaid oma eelmise elukaaslasega uskudes, et ma pakun talle parimat. Olin enda arust koguaeg ideaalne naine ja tegin rohkem, kui vaja. Nüüd, olles elus hoopis uues etapis saan aru, et ma tegin kõike täiesti valesti. Mitte, et ma seda nüüd kahetseks, aga nüüd ma mõistan. Mõistan ka neid olukordi, kus olen tahtnud olla väga kellegi sõber, kuid lõpuks siiski mõistnud, et sõprus on ühepoolne. Ükski suhtlus ega sõprus ei saa olla ühepoolne- alati peab olema kaks poolt, kes soovivad anda. Mind valitsesid pidevalt solvumised ja pettumised selle üle, et miks mina pidevalt ühendust võtan ning teine pool mitte. Nüüd ma alles mõistan, et ma ei saa anda kuskile,  kus vastu ei võeta. See on vist üks elu kirjutamata seadus.

Seega on kaks püha tõde.

Kui sa kellegi vastu oled hea siis ära ole kindel, et ka temale on see hea. Ta ei pruugi vajada seda, mida sa pakud, ta võib vajada hoopis midagi muud.

Kui sa tunned, et oled millegi või kellegi jaoks küps siis ära oota, et see miski või keegi kohe su ellu saabub. Vahel võtavad asjad elus aega ning vajavad küpsemise protsessi.

Ole leplik ning kaastundlik enda ning teiste suhtes.
Kui keegi su elust välja kõnnib siis mõista, et ta polnud lihtsalt su aega väärt.